ITSPEA ajaveeb

 Kõige rohkem realiseeritud punkt: Selle toetamiseks ning Eesti kui arenenud infoühiskonnaga riigi maine levitamiseks pakub Eesti esimese riigina maailmas virtuaalset residentsust neile, kes soovivad kasutada siinseid häid eteenuseid ja turvalise andmevahetuse võimalusi. Eesti on oma e-teenustega maailmas hõivanud sarnase koha, mida Šveits hoiab panganduses. [1] See punkt märgib kõige rohkem väljatoomist, sest me tõesti olime esimene riik maailmas kes pakkus ja siiani pakub e-residentsust. Praeguseks hetkeks on Eestil juba 89,634 e-residenti  [2].  Olen kindel, et see number kasvab veelgi rohkem, kuna Eesti riik on suutnud teha selle väga atraktiivseks äriinimestele. Hetke seisuga on meil registreeritud 20,287 firmat, e-residentide poolt. See aitab kaasa ka punktile kus on märgitud, et Eesti ettevõtete tootlikkus on kasvanud vähemalt 80%-ni EL-i keskmisest  [1] . Seal oleme me lausa üle EL-i keskmise, mis aastal 2020 oli 73.7%  [3],  Eesti protsent selles tabelis oli 76,2%  [3] .

  Kolmanda nädala postituses räägime uuest meediast. Kõigepealt, mis on üldse uus meedia? Techopedia veebisaidil on välja toodud järgmine lause: "Uus meedia on kõikehõlmav termin, mida kasutatakse enamasti elektrooniliselt, mille põhjuseks on arvutitehnoloogia kiire areng." [1] Uus meedia hõlmab endas veebilehti, video/audio voogedastust, suhtlusvõrgustikke, võrgukogukondi, blogisid ja isegi e-maili. Võime võrrelda uut meediat ja vana sedasi: uus meedia on interaktiivne, vana meedia seda ei ole. [1] Uue meedia põhiomadus on kahepoolne suhtlus. See tähendab, et sisulooja ja tarbija saavad vahetult suhelda, lisaks sellele on võimalus igal inimesel hakata sisuloojaks. Kõige negatiivsem mõju vanale meediale on kindlasti see, et uut meediat on lihtsam tarbida, mille tõttu otsustavad paljud inimesed selle kasuks. Uue meedia mõju vanale meediale pole üdini halb, vana meedia loojad saavad kasutada uue meedia võimalusi, et oma äri kasvatada. Võime siinkohal võtta näiteks sotsiaalmeedi

E-mail, suhtlusmeetod, mis on siin, et jääda! Esimene e-mail saadeti 1971. aastal ameeriklase Ray Tomlinsoni poolt.  [1]  Selle tulemusena on igapäevane suhtlus jäädavalt muutunud. Arvutite vahel oli võimalik sõnumeid saata juba enne e-maili tulekut, aga Tomlinsoni idee oli muuta see personaalseks ning tema nägemus oli, et sõnum saadetakse mitte arvutile, vaid inimesele. Ray Tomlinsoni looming kasutas väga palju olemasolevat tarkvara, mille abil ehitas ta kõige esimese e-maili tarkvara nimega "SNDMSG", mis tuleneb sõnapaarist  "Send Message".[1] Tomlinson otsustas kasutada @ märki, et eraldada saaja nime tema asukohast, näiteks  user@host . Seda meetodit kasutatakse tänapäevani. [1] Kuigi Tomlinson lõi e-maili, siis tegelikkuses tuli see sõna kasutusele mitu aastat hiljem. Kindlasti näeme tulevikus uusi lahendusi, kuidas veebis suhelda, aga olen üsna kindel, e-mail on siin, et jääda.   Piiparid enam ei piiksu Piipar on lihtne raadio, mis kuulab ainult

Morris Worm 80ndad 1988. aastal kell 20:30 käivitati esimene ussviirus, mis kandis nime "Morris Worm". Viirus sai laialdast meediakajastust ja selle looja vahistati 1986. aastal asutatud "Arvutipettuste ja kuritarvitamise seaduse" põhjal. Rünnak sai alguse Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi arvutist ning esimese 24 tunni jooksul nakatus 6000 arvutit 60000-st, mis sellel ajal internetti ühendatud olid. Nakatusid Berkley', Harvardi, Princetoni ja paljud teiste ülikoolide arvutid. Uss oli suunatud ainult Unixi operatsioonisüsteemi kindlat versiooni kasutavatele arvutitele, kuid see levis laialt, sest omas mitut rünnakuvektorit. Ussviiruse tagajärjel ühtegi faili ei hävitatud, vaid selle ülesanne oli arvutid ja võrgud üle koormata. Rünnaku tagajärjel olid koolide infosüsteemid kasutamatud ja emailid ei liikunud mitmeid päevi. Ussviiruse looja ja rünnaku algataja oli Robert Tappan Morris, kes ei soovinud sellega halba, vaid see pidi olema ohutu eksperiment. Üsna